Atoopiline dermatiit

Atoopiline dermatiit

Autor: dr. Kaja Julge
Atoopiline dermatiit ehk atoopiline ekseem (vana nimetusega neurodermatiit) on krooniline nahapõletik, millega kaasneb naha kuivus ja piinav sügelus. Atoopilise dermatiidi tekkepõhjused ei ole käesoleva ajani lõplikult välja selgitatud. Oluline osa (70% kõigist uuritud juhtudest) on kindlasti pärilikkusel. On püütud selgitada, millise geeni defektiga on tegemist, kuid kõik tulemused viitavad kahjustusele, mida mõjutavad mitmed välised tegurid. Tervetel vanematel sünnib haige laps ja vastupidi. Atoopilise dermatiidi korral võib seerumi immunoglobuliin E antikehade hulk toidu ja/või sissehingatavate antigeenide suhtes olla tõusnud. Haiguse tekkes on oluline osa ka rasvhapete ainevahetuse häirel, mille tõttu kontroll naha veekao üle on häiritud ning haige nahk muutub liiga kuivaks. Iseloomulik on veresoonte ahenemine, seetõttu on haige labakäed ja jalad jahedad ning haiguskoldes esineb valge dermografism (nn.triipnahk). Haiguse vallandumiseks on vajalik kokkupuude allergeeni(de)ga, viimased sõltuvad aga haige vanusest. Imiku- ja väikelapseeas on põhilisteks haigust vallandavateks teguriteks toiduained: piim, munad, šokolaad, tsitruselised, must sõstar, kala, linnuliha, tomat, herned, pähklid, mesi. Koolieelikutel ja koolilastel lisandub tundlikuks muutumine olmeallergeenide (loomakarvad, majatolm, kemikaalid) ning õietolmu suhtes. Atoopilise dermatiidi ägenemist seostatakse ka emotsionaalsete teguritega, näiteks stress halvendab haiguse kulgu. Atoopiat põdevad lapsed on kergesti ärrituvad, kapriissed, nutavad nähtava põhjuseta. Igas eas võivad haiguse valla päästa või selle kulgu mõjutada koldepõletikud, nagu ninakõrvalurgete ja kurgumandlipõletik, maksa- ja sapiteede haigused, ussnugilised, viirus- ja bakteriaalsed infektsioonid. Bakteriaalne infektsioon – atoopilise dermatiidiga sageli kaasnev komplikatsioon (eriti lapseeas) – muudab haiguspilti oluliselt. Atoopiline nahk on tõvestavate bakterite reservuaariks isegi silmaga nähtavate mädapõletiku tunnuste puudumisel. Imikutel ägeneb atoopiline dermatiit hammaste lõikumise järel.

Olenevalt vanusest on nahalööbe iseloom erinev. Imikutel ilmub lööve esmalt näole. Põsed on punased ja karedad, võivad tekkida vesivillid, mis purunedes kattuvad koorikuga. Lööve laieneb otsmikule, haiguse süvenemisel ka rindkerele ja sümmeetriliselt jäsemete sirutuspindadele, suurte liigeste piirkonda ja nahavoltidesse. Rasketel juhtudel on haaratud kogu keha. Lööbes nahk on turses, rohkete marrastuste ja koorikutega, kusjuures terav piir haiguskollete ja terve naha vahel puudub. Nahamuster on väga selge, üle kogu keha on näha rohkesti kratsimiskriimustusi, sest lööve põhjustab tugevat sügelust.
Lapseeas kulgeb atoopiline dermatiit nn klassikalise vormina. Atoopiat põdevatel lastel on nahk silmade ümber lillakashallika varjundiga, silmalaud punetavad, ketendavad, esineb silma sidekestapõletikku. Põsepuna piirkonnas on sümmeetriliselt erüteem (punetus) ja turse. Huuled ja nahk suu ümbruses sageli ketendavad, nahk on punakaspruun, suunurkades on lõhed. Haigus laieneb ka kuklapiirkonda ja sümmeetriliselt suurte liigeste painutuskülgedele. Põhiliseks lööbeelemendiks on roosakaspunane ketendav sõlmeke. Sõlmekesed laatuvad omavahel kiiresti ja liigeste piirkonnas näeme tavaliselt roosakas- kuni lillakaspunast sõlmelis-ketendavat turset. Lastel on sageli haigusest haaratud ka labakäed, mille nahk, eriti küünevalli ümbruses, on tugevalt turseline, kaetud marrastuste ja koorikutega. Küünevallipõletikuga kaasneb küünte düstroofia, mis aga atoopilise dermatiidi raviga taandareneb. Lastel võib haigusprotsess lokaliseeruda ka suguelunditele, põhjustades tüdrukutel häbemepõletikku. Nooruki- ja täiskasvanueas sarnaneb haiguspilt lapseea atoopilise dermatiidiga, kusjuures lööve on enamasti rohkem lokaliseerunud ja vähem sümmeetriline. Kõige tavalisemad haiguspiirkonnad on nägu ja suurte liigeste painutusküljed. Näole võib tekkida turse ja silmade alla iseloomulik nahavolt. Nahk on tavaliselt väga kuiv. Täiskasvanutel sugeneb tihti käteekseem. Lapse- ja noorukieas võib samaaegselt esineda nõgestõbi.
Atoopilist dermatiiti ei saa täielikult välja ravida, haigus kestab ägenemiste ja taandumistega aastaid, kuid erinevaid ravimeetodeid kombineerides on võimalik vaevused kontrolli all hoida. Mida kiiremini suudetakse lööve kontrolli alla saada ja mida pikemad on lööbevabad perioodid, seda parem on prognoos. Lapsena atoopilist dermatiiti põdenutest on täiskasvanueas umbes kolmandikul käteekseem, allergiline nohu ja/või astma. Atoopilise dermatiidi teeb kindlaks ja ravi määrab nahahaiguste arst või allergoloog, kes teeb ka testid, millega võivad selguda põhjusallergeenid. Atoopilise dermatiidi ravis ja profülaktikas on oluline järgida mitmeid reegleid: 1) nahka ei tohi lasta kokkupuutesse villase ega sünteetilise riidega; 2) last tohib vannitada vaid keedetud ja pehmendatud veega (meresoola- ja õlivannid); 3) tuleb vältida kuuma vannivett, liiga sagedast vannis või duši all käimist, kareda rätikuga kuivatamist; 4) vajalik on vältida kuuma keskkonda (higistamine soodustab haiguse ägenemist), tubakasuitsust ruumi, traumasid, negatiivseid emotsioone ja stressi, kokkupuudet allergeenide ja ärrititega (desinfitseerivad vahendid, seebid, pesupulbrid); 5) mõistlik on loobuda toitudest, mis sisaldavad teadaolevaid toiduallergeene; 6) tuleb välja ravida kõik põletikukolded; 7) nahahoolduseks kasutada niisutavaid ja pehmendavaid kreeme, vajaduse korral ka arsti määratud põletikuvastaseid salve/kreeme; 8) haiguse ägenemisel on tarvis kasutada paikselt nõrku glükokortikoidsalve ja -kreeme ning sügeluse leevendamiseks allergiavastaseid ravimeid – antihistamiinikume – tablettidena, tilkadena, kuid mitte siirupitena.