KEVADINE ALLERGIA

KEVADINE ALLERGIA

Dr. Maie Jürisson

Käes on kevad ja paljudele toovad soojad ilmad, naasvad laululinnud ning õitsvad puud rõõmu. Nendele umbes 150 000 eestimaalasele ehk 10%le Eesti elanikkonnast, kellel on õietolmuallergia ning kes mingil põhjusel pole teinud ennetavat ravi ega muretsenud endale vajalikke ravimeid, algab raske ja vaevarikas aeg.
Märtsist maini on puude õitsemise aeg. Peamised pollinoosi põhjustajad on sarapuu-, lepa- ja kasetolm. Varase kevade korral võib sarapuu õitsema hakata juba veebruari lõpus. Kask õitseb mais. Mai lõpus lisanduvad veel tamme ja võilille õietolm.

Tänavune kevad saabus vara ja puude õietolmu tuvastati õhus märtsi esimeses dekaadis.
Õietolmuallergia avaldub kõige sagedamini pollinoosina, mida nimetatakse veel heinapalavikuks ning mis võib olla silmade, nina ja bronhide reaktsioon õietolmule.

Pollinoosi sümptomid on:

rohke vesine eritis ninast, nina sügelemine, ninakinnisus, aevastamine (meenutab väga külmetusnohu)

pisaravool, silmade punetus ja sügelemine

astmale on iseloomulik raske, vilistav hingamine, köha

vahel võib avatud kehaosadele, milleks kevadel on eelkõige nägu, tekkida punetav ja sügelev lööve

Haigusnähud on tugevamad keskpäeval tuulise ja päikesepaistelise ilmaga, sest siis on õhus rohkem õietolmu.

Õietolmuallergia puhul võivad allergilisi vaevusi põhjustada ka mõned toiduained. Seda nimetatakse ristallergiaks. Ristallergia põhjuseks on teatav sugulus ehk sarnasus õietolmude ja toiduainete molekulaarses ehituses.

Ristallergia ilminguks on see, kui õietolmuallergiaga inimesed ei saa süüa näiteks pähkleid, õunu, viinamarju, kiivit, porgandeid, paprikat, tomatit, sellerit, mandleid, kasemahla ega maitsetaimi (kaneel, köömned, piprad, sinep, ingver, korkum, koriander). Probleeme võib tulla ka igapäevase kartuliga. Nende söömisel tekib sügelus huultel ja suus, köhatamine, vesine nohu või lööve nahal. Õitsemise ajal raskendab nende toitude söömine kindlasti ka põhihaigust.

Kartuli koorimisel võib tekkida näiteks lööve kätele, peamiselt sellega kontaktis olnud kohtadele ning pisaravool silmadest. Suvine porgand ja varajane kartul põhjustavad kergemini allergiat kui vanad juurviljad talvel. Õunasort “Gloster” annab vähem allergiat kui “Granny Smith” või “Golden Delicious”.   Keetmisel ja külmutamisel juurviljade allergeensus väheneb, kuid pähklite ja selleri allergeensus ei vähene ega kao.

Et leivatoodetele lisatakse sageli erinevaid seemneid, on oluline arvestada, et kaseallergikud võivad olla ülitundlikud päevalille-, lina-, seesami- ja mooniseemnete suhtes.

Mida teha?

Haigetel tuleks oma olukorra leevendamiseks pidada silmas järgmisi nõuandeid:

  • kuivade ilmade ajal tuleks õues viibida hommikuti ja õhtuti
  • ohutum on jalutada mere ääres
  • põletikuliste silmade kaitseks peaks kanda päikeseprille
  • autoga sõites ei tohiks avada aknaid
  • ei ole soovitav käia metsas, heinamaadel
  • tuppa ei maksa tuua urbi, lõikelilli; ei ole soovitav kasvatada toas ka püsililli, eriti toataimi
  • korterit tuleks tuulutada ühe akna kaudu, mille ette riputada märg lina või spetsiaalne kaitsefilter
  • tolmu tuleb pühkida iga päev märja lapiga
  • pesu ei tohi kuivatada õues
  • kui käiakse juba paljapäi, tuleks enne magamaminekut loputada juuksed õietolmust puhtaks
  • toidu valmistamisel arvestada ristallergia võimalusega
  • tuppa võib muretseda õhupuhastusseadme
  • pidevalt tuleks jälgida aerobioloogiajaama andmeid õietolmu sisalduse kohta õhus, et teada, kuidas käituda.

 

Kui kevadel või suvel tekib nohu, millega ei kaasne viirusinfektsiooni tunnuseid, nagu valus kurk, ning sümptomid sõltuvad mingil määral õtoas või õues olemisest, võiks kahtlustada õietolmuallergiat. Palavik ja lihasvalu võivad vahel üldreaktsioonina kaasneda ka pollinoosiga.

Allergoloogiline diagnostika

Allergeeni kindlakstegemiseks tehakse nahateste aga ainult äsiis, kui õitseaeg on lõppenud. Küllalt tõene saab tulemus ka juhul, kui jälgida, mis taimed õitsevad sel perioodil, kui patsiendil on pollinoosile iseloomulikud haigusnähud.

Ravist

Ø Ravi nurgakiviks on kokkupuute vähendamine allergeeniga (vt eespool öeldut), üldisemas mõttes ka ümbruse saneerimine.

Ø Allergilise nohu levinuim ravim on antihistamiin, tänapäeval mittesedatiivne antihistamiin, mida on nii sissevõetavaid (Claritine, Zyrtec, Semprex, Kestine, Aerius, Xyzal) kui ka lokaalseid (Allergodil).

Ø Kui antihistamiin pole piisavalt efektiivne, on mõtet konsulteerida allergoloogiga, et teha vajalikud uuringud, tagamaks varajane maksimaalselt efektiivse ravimeetodi valik. Oluline on kohe pärast seda, kui antihistamiinne ravi pole olnud tõhus, saata patsient uuringutele.

Ø Ninakinnisuse puhul tarvitada antihistamiini ja adrenomimeetikute kombineeritud preparaate (Cirrus, Clarinase).

Ø Leukotrieenide inhibiitorid (Singulair, Montelukastnaatrium) on uus võimalus pollinoosiravis, parem tulemus saadakse kui kombineerida neid antihistamiiniga.

Ø Naatriumkromoglükaat (Lecrolyn) on praegu saadaval lokaalse ravivormina silmatilkadena.

Ø Lokaalsed steroidid (Beconase, Rhinocort, Nasonex jne)on efektiivsed 60–90% patsientidest. Parima toime saab, kui alustada ravi enne sümptomite ilmnemist või siis kergete, äärmisel juhul mõõdukate vaevuste puhul. Siit tuleneb ka õietolmuseire ja selle jälgimise tähtsus.

Ø Spetsiifilise hüposensibiliseeriva ravi edu eelduseks on võimalikult varajane ravi algus, kuni pole veel kujunenud hingamisteede pöördumatuid muutusi. Spetsiifiline hüposensibiliseeriv ravi on efektiivne 70–90% juhtudest, vähendab või lõpetab ravimivajaduse. Ravi korraldabä allergoloog.

Ø Astma ravis kasutatakse inhaleeritavaid glükokortikoide ja ß2 sümpatomimeetikume.

Õigeaegne diagnostika ja ravi võimaldavad ka pollinoosi haigetel olla kevadel ja suvel aktiivsed ja töökad ning nautida eelpool nimetatud ettevaatusabinõusid arvestades ilusat ilma .